Eestis süveneb iga päevaga olukord, kus paljud inimesed on sunnitud laskma endale manustada Covid-19 vaktsiini, sest vastasel juhul kaotavad nad võimaluse teenida endale ja oma perekonnale elatist. On väär taandada vaktsineerimise vabatahtlikkuse põhimõte vaid väitele, nagu ei tohiks kedagi vaktsineerima sundida vägivalda või riiklikke karistusi rakendades või nendega ähvardades. Ebaseaduslikuks tuleb arvata ka inimeste faktiline vaktsineerimisele sundimine töö ja sissetuleku kaotusega ähvardamise kaudu, sest sellisel juhul on võimatu rääkida reaalsest valikuvõimalusest – inimesed on sisuliselt sunnitud laskma end vaktsineerida, ka juhul, kui ei pea seda oma tervislikust seisundist tulenevalt põhjendatuks.

Kuna kasutusel olevad Covid-19 vaktsiinid on poolelioleva testimisperioodi tõttu lubatud turule vaid tingimuslikult ja nende kasutamisega kaasneda võivate kahjustuste eest ei vastuta Eestis reaalselt ei vaktsiinitootjad, riik ega tööandjad, tuleb igasugune vaktsineerimisele sundimine ja survestamine välistada. Tööandjatel tuleb keelata inimeste vallandamine pelgalt seetõttu, et nad ei ole lasknud end vaktsineerida. Samuti ei ole vastuvõetav, et töökoha säilitamise eeldusena kohustatakse mittevaktsineeritud, aga ilma igasuguste haigussümptomiteta inimesi laskma end oma kulul iga päev või iga nädal korduvalt testida. Niisugune kohustus on alandav ning paneb inimestele ebamõistlikult suure ning reaalselt teostamatu ajalise ja rahalise koormise.

Tuleb säilitada austus põhimõtte vastu, mille järgi on vaktsiinide ja muude medikamentide manustamine rangelt vabatahtlik, samuti tuleb austada printsiipi, mille järgi ei tohi kellegi suhtes eksisteerida ootust – ei ühiskondlikku ega ka riiklikku –, nagu oleks vaktsineerimine tema kohustus.

Olukord, kus Eesti elanikud jagatakse põhiõiguste ulatuse mõttes kahte klassi sõltuvalt sellest, kas nad on lasknud end vaktsineerida või mitte, ei ole vastuvõetav. Põhiseaduse[6] paragrahvi 12 järgi on kõik seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida ehk põhjendamatult erinevalt kohelda.

Vaktsineerimise vabatahtlikkus peab muu hulgas tähendama, et inimesed saavad ühetaoliselt kasutada oma põhiseaduslikke õigusi sõltumata sellest, kas nad on vaktsineeritud või mitte. Inimeste lahterdamine vaktsineerituse alusel on seda lubamatum, et kasutusel olevad Covid-19 vaktsiinid ei taga inimeste mittenakatumist Sars-CoV-2-ga ega välista selle viiruse edasiandmist teistele.[7] Selle järelduse paikapidavust kinnitavat infot laekub paljudest riikidest pidevalt (vt nt Island ja Iisrael) ning tõendusmaterjal on ümberlükkamatu. Sel põhjusel on raskelt eksitav nimetada vaktsineerimispassi nakkusohutuse tõendiks, sest vaktsineeritud olemine ei tõenda nakkusohutust. Vältimatu vajaduse korral tuleb isikute nakkusohutuse tõestamisel allutada asjakohastele testidele nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesed.

Tervete, haigusnähtudeta inimeste käsitlemine ühiskonnaohtliku elemendina pelgalt seetõttu, et nad ei ole vaktsineeritud, ei ole teaduspõhine[8] ja see lõhestab ühiskonda. Igal juhul on lubamatu, et inimeste võimalust pääseda ligi erinevatele hüvedele piiratakse mitte lähtudes reaalsest tervise kaitsmise või meditsiinisüsteemi ülekoormuse vältimise vajadusest, vaid üksnes või peamiselt selleks, et survestada inimesi laskma end vaktsineerida.

Sars-CoV-2 viirusel on 29 erinevat valku. Eestis kasutatavad vaktsiinid aktiveerivad immuunreaktsiooni vaid ühe – ogavalgu – vastu. Läbipõdemise järel tekib aga immuunvastus ka teiste viiruse valkude vastu, mistõttu annab läbipõdemine vaktsiinidest tugevama kaitse. Kuigi tegemist on immunoloogia baastõega, on meedia kaudu tihti loodud muljet, justkui annaks vaktsiinid parema immuunsuse. Samas on uuringutega veenvalt näidatud, et läbipõdemine annab mitmekülgsema, pikemaajalisema ja laiema spektriga immuunsuse kui vaktsineerimine.[9]^,[10]^,[11] Isegi, kui uute viirusetüvede tõttu esineb nakatumisi ka läbipõdemise järgselt, on raske haigestumine sellistel puhkudel väga haruldane.[12]^,[13]

Juba 2020. aasta sügisel oli selge, et korduvnakatumisi on väga vähe, ent Covid-19 läbipõdenud ei saanud karantiinivabastust. Läbipõdenud inimesed said 6 kuuks karantiinivabastuse esmakordselt alles jaanuaris 2021 ehk vaktsineeritutega samal ajal. Teaduspõhiselt lähenedes peaks läbipõdenute koroonapass kehtima vähemalt 12 kuud ja vaktsineeritutel 6 kuud, kuid paraku on valitsuse korraldused sellele vastupidised. Reegel sunnib läbipõdenud inimesi vaktsineerima juba 6 kuud hiljem. Samas ei vaja läbipõdenu Covid-19 vaktsiini ega peaks võtma sellega seotud terviseriske vähemalt 12 kuu jooksul pärast nakatumist.

Paljud on põdenud haigust enese teadmata ja omavad immuunsust, mida saab tuvastada antikeha testidega, mis suudavad eristada vaktsiinidest ja läbipõdemisest saadud immuunsust. Kahjuks pole kriisijuhid seni näidanud olulist huvi läbipõdenute tuvastamise vastu. Antikeha testi põhjal ei anta koroonapassi. Samuti ei testita inimesi enne vaktsineerimist, et selgitada välja, kas haigus on läbi põetud või mitte. Ometi oleks see vaktsineerimisega paratamatult kaasnevate ebavajalike terviseriskide vältimiseks vajalik. On teada, et läbipõdenutel on vaktsineerimisel sagedamad ja raskemad kõrvaltoimed.[14]

Oluline on seegi, et antikehad on vaid üks osa tervest immuunsüsteemist ja üksnes nende mõõtmine alahindab immuunsust. Negatiivse antikeha testi puhul on võimalik teha Sars-CoV-2 spetsiifiliste T-rakkude olemasolu test, mis on küll kallis, ent mille tegemist ja mille arvesse võtmise võimalust võiks pakkuda soovijaile kasvõi nende omal kulul. On ebatõenäoline, et uued viirusetüved suudavad mööda hiilida T-rakkude äratundmisest populatsiooni tasandil. Seega on tõenäoline, et läbipõdemine pakub vähemalt osalist kaitset aastateks.[15]

Covid-19 ohustab lapsi minimaalselt, lapsed põevad seda haigust tavaliselt kergelt. Lastel on enam kui tuhat korda väiksem risk surra Covid-19 tõttu kui eakatel. Kui alaealiste suremus (IFR) on 0,001-0,003 protsenti, siis üle 80-aastastel 8 protsenti.[16] Seega saab statistilistele andmetele tuginedes kindlalt väita, et (vähemalt riskigruppidesse mittekuuluvad) lapsed neid vaktsiine reaalselt ei vaja. Statistika kohaselt on gripp lastele ohtlikum haigus kui Covid-19. Kuigi gripi puhul on lapsed peamised levitajad, pole seni peetud vajalikuks vaktsineerida kõiki lapsi gripi vastu.

Laste puhul ei ole võimalik teostada vaktsiinide kasu-kahju analüüsi usaldusväärselt. Kuna laste risk surra või saada tõsine tervisekahjustus Covid-19 tõttu on üliväike, pole uuringutes vaktsiini reaalset kasu mõõta võimalik. Teisalt on vaktsiinide lühiajalise kasutuse perioodil juba ilmnenud tõsiseid kõrvaltoimeid, nagu müokardiit ja perikardiit, mille pikaajalisem mõju lapse tervisele on ebaselge. Laste tervise seisukohast ei eksisteeri ka erakorralist olukorda, mis põhjendaks tingimusliku müügiloaga vaktsiinide, mille ohutusuuringud kestavad kuni 2023. aastani, kasutusele võtmist.[17]^,[18]^,[19]

Covid-19 vaktsiinide pikaajalised kõrvaltoimed on teadmata ja see on eriti tõsine probleem laste puhul, kes võivad nende tõttu kannatada kogu edaspidise elu. Laste vaktsineerimine vanemaealiste kaitseks pole aga eetiline – seda enam, et kõnealuste vaktsiinide toime nakatumise ja nakkuse edasiandmise välistajana on parimal juhul väga piiratud. Vanemaealised võivad ja saavad lasta end soovi korral ise vaktsineerida ja kui kasutusel olevad vaktsiinid on (raskete sümptomite ärahoidmisel) nii efektiivsed nagu lubatud, siis peaksid vaktsineeritud olema niigi hästi kaitstud.

Äärmiselt oluline on suhtuda täie lugupidamisega nii lapse õiguste konventsioonis[20] (artikkel 3) kui ka lastekaitseseaduses[21] (§ 21) sätestatud fundamentaalse tähtsusega põhimõttesse, mille kohaselt tuleb kõigis lapsi mõjutavates riiklikes otsustes seada esikohale laste huvid. Seega ei tohi lapsi kasutada kellegi teise huvide teostamise vahendina, mistõttu peaks olema välistatud Covid-19 vaktsiinide manustamine lastele kellegi teise kui nende endi huvides. Vastasel juhul on tegu laste riikliku ärakasutamise ja väärkohtlemisega.

Avaliku võimu poolt kasutusele võetud kehtiva õiguse (võlaõigusseaduse[22] paragrahv 766) tõlgendus, mille kohaselt võib vastava otsuse langetamiseks piisavalt küpseks arvatud lapsi (sõltumata nende vanusest) vaktsineerida ilma vanemate nõusolekuta, on väär ja vastuvõetamatu.[23]

Niisugune seisukoht on otseses vastuolus põhiseaduses sätestatud perekonnaelu puutumatuse (§ 26) ja vanemlike õiguste (§ 27) põhiõigustega, mis on kirja pandud ka perekonnaseaduses[24] (§ 116). Vaktsineerimist läbiviivad meditsiinitöötajad ei tunne ega saagi tunda lapse terviseseisundit piisavalt ega oska hinnata tema küpsust vaktsineerimisotsuse langetamiseks. Samuti ei vastuta meditsiinitöötajad vaktsineerimisega kaasneda võivate kahjustuste eest, mis jäävad paratamatult lapse ja tema vanemate kanda.

Vanemlikesse õigustesse ei tohi suhtuda ükskõikselt – vastupidi, neisse tuleb suhtuda erilise lugupidamisega. Lastele Covid-19 vaktsiinide manustamine ilma vanemate nõusolekuta peab olema välistatud. Absoluutselt lubamatu ja ka seadusevastane on alaealiste vaktsineerima meelitamine mitte nende tervislikust vajadusest tulenevalt, vaid neile erinevate hüvede (mobiiltelefonid, tahvelarvutid, burgerid, kommid jms) lubamise kaudu.[25]

Enne n-ö koroonaajastut ei olnud mõeldav, et uuringujärgus ravimi või vaktsiini kasutamine rasedatel võiks üldse kõne alla tulla. Tavapärases ravimitööstuses on rasedad viimane grupp, kellele ravimi ametlik kasutussoovitus antakse ja ka sel puhul tehakse seda peale pikaaegset ohutusandmestiku kogumist ja analüüsimist.

Sellest hoolimata soovitas USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC) 2021. aasta jaanuaris rasedatel end vaktsineerida, väites, et nad usuvad – mitte ei tea –, et vaktsiin on rasedatele ohutu. Soovitus anti hoolimata tõsiasjast, et selleks hetkeks olid paljud teadlased hoiatanud mitmete võimalike ohtude eest. Mais 2021 laiendas aga Eesti Immunoprofülaktika ekspertkomisjon vaktsineerimissoovitusi rasedatele, põhjendades seda väitega, nagu oleksid uuringud kinnitanud mRNA vaktsiini ohutust rasedatele (tõdedes samas ka ise, et rasedate osas kliinilised uuringud alles kestavad).[26] Ekspertkomisjoni algallikaks olev uuring[27] tegelikult aga ei kinnita mRNA vaktsiinide tõestatud ohutust rasedatele. Vastupidi, tegemist on kaks kuud kestnud uuringu esialgsete andmetega. Seejuures on kõnealust uuringut teravalt kritiseeritud, kuna see kätkeb tõsiseid puudusi, andmete vääresitlemisi ja väärtõlgendusi, mis lasevad ohtudel paista tegelikust väiksematena. mRNA vaktsiini manustamine põhjustab ogavalgu produktsiooni. Ogavalku ennast aga seostatakse patogeensete protsessidega, mis võivad mõjutada emakat, platsentat ja võib-olla ka loodet. Covid-19 vaktsiinide bioloogiliselt aktiivsete ainetega pole läbi viidud piisavaid teratogeensuse, onkogeensuse ja genotoksilisuse uuringuid, mis võimaldaks kinnitada nende ohutust.[28]

Rasedate ohutusuuringud pole veel lõpule viidud. Rasedaid pole uuritud piisavalt kaua, et tagada vaktsiinide ohutus veel sündimata lapse üheksa kuu arengutrajektoori ja juba sündinud lapse elu algusaastate jooksul. Sellises olukorras on rasedate vaktsineerimine vastutustundetu, ei austa lapseootel emade heaolu ega veel sündimata laste põhiseadusega kaitstud õigust elule. Rasedate vaktsineerimine tuleb viivitamatult peatada, seda vähemalt ohutusuuringute lõpule viimiseni. Tõsist tähelepanu väärib ka asjaolu, et mRNA vaktsiinide mõju rinnapiimaga toidetavatele imikutele ei ole ohutuks pidamiseks piisavalt selge.

Paljudel inimestel ei teki koroonaviirusega nakatudes kunagi haigussümptomeid. Nende asümptomaatiliste inimeste võime teisi nakatada on väike.[29]^,[30] Seevastu haigussümptomitega inimestel on nakkusohtlik aeg paar päeva enne sümptomite teket – nad on presümptomaatilised. Ent ka neist lähtuv risk ühiskonnale on praeguses olukorras väga piiratud, kuna 70-80% täiskasvanutest omab kas haiguse läbipõdemisest või vaktsineerimisest tulenevalt immuunsust, lisaks on presümptomaatiline periood ajaliselt lühike. Seetõttu ei ole haigussümptomiteta inimeste jätkuv laustestimine nakatumise tuvastamiseks põhjendatud. Lisaks on inimesed pika kriisi tõttu valdavalt vastutustundlikud ja jäävad haigena koju.

Soovime, et tervishoiuspetsialistide tähelepanu liiguks viiruse leviku vastu võitlemiselt inimeste tervise kaitsmisele. Tuleks hoolitseda selle eest, et inimesed teaks, mida teha viirushaiguste kergelt põdemiseks. Haigestunutel peab olema ligipääs adekvaatsele ravile võimalikult varajases haigusstaadiumis ja seejuures peab võimaldama abi otsimist pika kasutusajaloo ja kõrge ohutusprofiiliga ravimitest. Arstidel peab olema vabadus võtta vastu autonoomseid otsuseid lähtudes ametioskustest, kogemustest, kutse-eetikast ja patsiendi tervisest.

Terviseametkonnad eeldavad ravimi soovitamiseks suuremahulisi juhuvalikuga kliinilisi uuringuid, mille läbiviimine on väga kulukas ja aeganõudev. Samas tuleb mõista, et uue haiguse puhul ei pruugi nõuetekohaseid uuringuid kohe olemas olla, ehkki patsiendid vajavad ravi viivitamatult. Seetõttu on arstid kogu maailmas teinud väiksemaid uuringuid ravimitega, mida on kasutatud pikalt teiste haiguste puhul ja mille ohutusprofiili tuntakse hästi.

Uuringud ja arstide reaalne kogemus näitavad, et Covid-19 raviks ja ennetuseks eksisteerib mitmeid tõhusaid ravimeid. Varajane ravi vähendab märkimisväärselt haiglaravi vajadust ning ka n-ö pika Covidi riski. Haiguse varajases faasis on tõhusad muuhulgas ivermektiin, hüdroksüklorokviin, fluvoksamiin, budesoniid, melatoniin ning toidulisanditest D-vitamiin, C-vitamiin, tsink ja kvertsetiin.[31]^,[32]^,[33]^,[34]^,[35]^,[36]Arsti järelevalve all on nende ravivahendite kasutamine ohutu. Näiteks hüdroksüklorokviini manustatakse Covid-19 ravi puhul 5-7 päeva sama doosi, mida reumahaiged võtavad aastaid.[37] Ivermektiin on aga näidanud tõhusust Covid-19 kõikides faasides, samuti nakatumise ennetuses,[38] ning seda ravimit kasutatakse heade tulemustega 26-s riigis (sh mitmetes Euroopa Liidu liikmesriikides, nt Tšehhis ja Slovakkias). Ometi ei ole Eestis võimalik ivermektiini Covid-19 ennetuseks või raviks soetada ega väljastpoolt Eestit tellida.

Tõhusa koduse ravi kättesaadavuse mitte võimaldamine on ebaeetiline. Selle asemel lastakse haigestunud inimestel üksnes loota, et sümptomid ei kujune viiruse paljunedes ja põletikuliste protsesside edenedes sedavõrd tõsiseks, et vajatakse haiglaravi või koguni intensiivravi. Inimeste tervise kahjustamisele lisaks on see ka ühiskonnale palju kulukam. Põhjendamatu on olukord, kus aastakümnete jooksul ohutuks osutunud ravimeid omal vastutusel kasutada ei lubata, aga Covid-19 vaktsiine, mida on enne turule toomist testitud vaid lühiajaliselt ja piiratud ulatuses, surutakse peale kogu populatsioonile.

Enam kui aasta pärast pandeemia algust polnud Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ega suured riiklikud uurimisasutused korraldanud ühtegi uuringut ivermektiini, hüdroksüklorokviini ja mitmete teiste Covid-19 varajases faasis paljulubavate ravimite kohta. Selle asemel on mitmetes riikides varjatud varajast ravi tsensuuriga ning arstidel on takistatud ravimeid välja kirjutada. Vanad, patenditasuta ravimid on odavad ja nende uuringud pole ravimifirmadele kasumlikud, seega puudub ka nende poolne initsiatiiv. Avalik võim peab aga lähtuma ühise hüve taotlusest ning seisma selle eest, et tõhusad ravivõimalused oleksid inimestele vabalt ja soodsalt kättesaadavad.

Covid-19 vaktsiinide ohutusandmed on puudulikud, sest ettenähtud kahe aasta pikkuseid ohutusuuringuid lühendati kahe kuu peale ning uuringute platseebogrupid kaotati ennetähtaegselt.^[39] Passiivse teatamise tõttu on andmebaasides vaid murdosa kõikidest kõrvaltoimetest.[40] Vaktsiinide hilistüsistuste kohta puudub info sootuks. Mida pikem aeg on vaktsiini saamisest möödunud, seda raskem on tõestada või välistada tüsistuste seost vaktsiiniga. Samas on lühiajaliste kõrvaltoimete ja vaktsiinijärgsete surmade ametlik statistika nii USA-s kui ka Euroopas murettekitav.[41]^,[42]^,[43]^,[44]^,[45]

Paljud inimesed ei ole kursis vaktsiinide võimalike kõrvaltoimetega ja sageli manustatakse vaktsiine ilma, et vaktsineeritavale oleks antud riskide kohta asjakohast infot. See on viinud olukorrani, kus vaktsineerimisest tekkinud terviserikkeid või surmajuhtumeid ei osata vaktsineerimisega seostada. Tuleb alustada inimeste laialdast informeerimist vaktsiinide võimalikest kõrvaltoimetest ja luua ametliku kõrvaltoime teatise tegemise protseduur, mis tagab, et info kõrvaltoimete kohta on ametlikult registreeritud. Ühtlasi tuleb julgustada inimesi kõrvaltoimetest teada andma.

Mõistlik oleks koguda infot kõrvaltoimetest aktiivselt vähemalt kolme kuu jooksul pärast vaktsineerimist. See suurendaks usaldust vaktsiinide vastu vanusegruppides, kus vaktsiine enim vajatakse ning aitaks kaardistada vaktsiinide sobivust eri vanusegruppidele ja erinevate haiguste puhul. Tuleks teha kõik võimalik vaktsiinitüsistustega inimeste aitamiseks ning pikaajaliste tüsistuste ennetamiseks ja leevendamiseks.

Olukord, kus Covid-19 vaktsiinidega kaasneda võivate kahjustuste eest ei vastuta praktiliselt mitte keegi, aga avalik võim mitte ainult ei veena, vaid ka aktiivselt survestab inimesi laskma end Covid-19 vastu vaktsineerida, ei ole vastuvõetav. Terves reas Euroopa riikides (nt Saksamaal, Prantsusmaal, Austrias, Ungaris, Itaalias, Soomes, Rootsis, Norras, Taanis jne) on juba aastakümneid tagasi loodud vaktsiinikahjustuste korvamiseks riiklikud fondid.[46] Nendes riikides lähtutakse eeldusest, et kui riik suunab või koguni survestab inimesi vaktsineerimisele, siis võetakse ka vähemalt osaline materiaalne vastutus ja hüvitatakse kahjud neile, kes on vaktsiinide kõrvaltoimete tõttu kahju saanud. Puudub mõistlik põhjus, miks ei ole Eestis sarnast kahjude kompenseerimise süsteemi ja miks on vaktsineerimiskahjustustega inimesed jäetud praktiliselt igasuguse kompensatsioonivõimaluseta. Hüvitussüsteemi puudumise tingimustes on inimeste vaktsineerimisele survestamine eriti lubamatu. Arusaamatuks jääb ka, miks hiiglaslikke kasumeid teenivad vaktsiinitootjad on vabastatud igasugusest vaktsiinide kasutamisest tingitud kahjudega seotud vastutusest.

Vabariigi Valitsuse teadusnõukoja juht Irja Lutsar on tunnistanud, et näomaskide kandmise tõhususe taga on väga nõrk teaduspõhisus.[47] Samale järeldusele osutavad ka arvukad uuringud ning Euroopa Haiguste Ennetamise ja Kontrolli Keskuse (ECDC) raporti kohaselt on maskikandmise kui Covid-19 vastase meetme tõhususe kohta sedavõrd vähe kinnitust, et selle mõttekus on vaieldav.[48]

Seejuures näitab erinevate riikide kogemus, et maskikandmise kohustuse kehtestamine ei ole andnud Sars-Cov-2 leviku piiramisel märkimisväärset tulemust. Teisalt on maskikandmisel mitmed negatiivsed mõjud nii inimeste tervisele kui ka keskkonnale. Maskid kujutavad endast hingamistakistust (mis annab eriti tunda pikemaajalisel kandmisel), neist eraldub mikroplastikut, nanoosakesi ja keemilisi ühendeid, mida maske kandes sisse hingatakse ning (eriti pikemaajalisel kandmisel ja korduvkasutamisel) koondub maskidesse märkimisväärne bakteriaalne ja fungaalne kontsentratsioon. Pidev maskikandmine põhjustab laste õpivõime langust, keskendumise vähenemist ja allergilisi reaktsioone, raskendatud on eneseväljendus ning suhtlus tervikuna.

Negatiivseid aspekte ja vaieldavat tõhusust silmas pidades on vale sundida lapsi koolis igapäevaselt maske kandma. Ent ka täiskasvanute üldine allutamine maskikohustusele võib olla mõeldav vaid juhul, kui on olemas veenvad teaduslikud tõendid sellise põhiõigusi tugevalt riivava meetme märkimisväärse tõhususe kohta Covid-19-st põhjustatud kahju piiramisel.

Oluliste statistiliste andmete avalikkuse eest varjamine, nagu ka statistiliste andmete avalikustamine valikuliselt ja seeläbi avalikkuse hoiakuid suunavalt, ei ole vastuvõetav. Läbipaistvuse ideaalist lähtuvas riigis on kodanikel õigus tutvuda mitte ainult pressiteadetes avaldatud andmekildudega, vaid oluliste statistiliste andmetega terviklikul kujul, et hinnata ise erinevate ohtude tõsidust, kujundada sellele hinnangule tuginedes oma seisukohti ning langetada neile seisukohtadele tuginedes oma valikuid. Andmete kättesaadavus on ka sisulise ja viljaka avaliku arutelu võimalikkuse oluliseks eelduseks. Seejuures peab läbipaistev olema ka statistiliste andmete kogumise metoodika.

Kindlasti tuleb avalikustada ammendav info vaktsiinide kõrvaltoimete ja vaktsiinikahjustuste kohta, nagu ka selle kohta, kuivõrd pakuvad või ei paku erinevad vaktsiinid reaalselt kaitset Sars-CoV-2-ga nakatumise ja Covid-19 raskema põdemise vastu. Lubamatu on näidata Covid-19 tegelikust suurema ohuna, jättes statistikas eristamata, kas inimesed surid Covid-19 tõttu või Sars-CoV-2-ga nakatununa, ent muul põhjusel kui Covid-19, taustaks nt mõni krooniline põhihaigus. Sama kehtib hospitaliseerimise kohta – statistilistes andmetes tuleb teha vahet, kas inimesed viibivad haiglaravil Covid-19 (selle spetsiifiliste sümptomite) tõttu või muul põhjusel, ehkki Sars-CoV-2 testile positiivse tulemuse saanuna.

Avaldades statistilisi andmeid selle kohta, kui suur osa Sars-CoV-2 positiivsetest testitulemustest langes konkreetsel päeval vaktsineerimata ja kui suur osa vaktsineeritud inimeste arvele, tuleb tingimata avalikustada info ka selle kohta, kui suure osa üks ja teine grupp kõigist sel päeval testitutest moodustas. Lisaks tuleb avaldada info selle kohta, kui suur protsent nakatunutest ja haiglaravi vajanutest oli haiguse varem läbi põdenud.

Kaalukast avalikust huvist tulenevalt peab avalikkusele olema teada ka see, millistel tingimustel on Eesti Vabariik sõlminud vaktsiinitootjatega vaktsiinide kasutamise aluseks olevad lepingud. Muu hulgas on avalikkusel õigustatud huvi olla teadlik, kuidas on nende lepingute kohaselt reguleeritud vaktsiinitootjate vastutusega seonduvad küsimused ja millised kohustused on Eesti Vabariik nende lepingutega endale võtnud. Niisuguste lepingute tingimuste avalikustamise olulisust on oma resolutsioonis rõhutanud ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee.[49]

Juba 2020. aasta kevadel korraldas valitsus suhtekorraldusbüroode ja meedia abil Covid-19 vastase võitluse instrumendina avaliku arvamuse kujundamise kampaaniad, mis lähtusid varjamatult eesmärgist külvata inimeste seas hirmu. Riigivõimu seesugune tegevus peab olema välistatud, muu hulgas põhjusel, et see mõjub paljude inimeste psüühikale laastavalt ja on eriti kahjustav lastele, kelle hulgas on hüppeliselt kasvanud nii psüühiliste probleemide kui ka enesetapukatsete ja enesetappude arv.[50]^,[51]

Sõltumata sellest, kui õilsaks peetakse eesmärki, ei tohi valitsus kodanike seas sihilikult hirmu külvata (näiteks probleemide tegelikust suuremaks puhumise teel) ega ka sisendada inimestesse põhjendamatut süütunnet (näiteks selle pärast, et nad ei lase endale manustada vaktsiine, mida nad ei pea oma tervislikust seisundist lähtuvalt vajalikuks).

Kodanikke tuleb veenda faktide ja argumentidega, austades nende isiklikku vastutust – see tähendab apelleerides inimeste mõistusele, mitte emotsioonidele, ennekõike teadlikkuse tõstmise teel, mitte käskude, keeldude ja karistuste ähvardusel. Vastasel juhul ei ole võimalik rääkida usalduslikust ja lugupidavast suhtest avaliku võimu ning kodanike vahel.

Praeguseni on Covid-19 vastased teavituskampaaniad keskendunud peaaegu eranditult vaktsineerimisele, maskikandmisele ja eneseisoleerimisele. Samal ajal ei ole kutsutud ellu mitte ainsatki riiklikku teavituskampaaniat, mis tõstaks esile tervislike eluviiside ja loomuliku immuunsüsteemi tugevdamise vajadust (nt D-vitamiini tarbimise vajadust). Niisugune lähenemine ei ole mõistuspärane, sest Covid-19 ja ka paljude muude haiguste tekitatud kahju tõenäosus ning ulatus sõltub suures osas inimeste elustiilivalikutest. Näiteks on teada, et kõrge ea kõrval on Covid-19 puhul üks kõige tõsisemaid riskifaktoreid ülekaalulisus,[52]^,[53] ent rasvumine (ka laste seas) on võtnud Eestis epideemia mõõtmed ja olukord liigub halvemuse poole.[54] Pidades silmas, et rasvumisest on tingitud ka mitmed palju tõsisemad terviseprobleemid kui Covid-19 – näiteks südame- ja veresoonkonnahaigused, teise tüübi diabeet ja metaboolne sündroom –, peaks rahvatervise heaolu silmas pidades piirama hoopis äärmiselt ebatervisliku rämpstoidu ja ülimalt kõrge suhkrusisaldusega nn karastusjookide kättesaadavust ning panema oluliselt rohkem rõhku (noorte) inimeste toitumisnõustamisele ja liikumisharjumuste kujundamisele. Vaktsiinide käsitlemine inimeste loomuliku immuunsüsteemi aseainena on ühemõtteliselt väär.